Poolteise sajandi jooksul plaadi eksisteerimisest pole selle tehnoloogia põhimõttelisi muutusi läbi teinud. Iga plaadi pinnal on soon, mille läbimisel nõel vibreerib ja need vibratsioonid muudetakse helisignaaliks.
Spiraali moodustavate ketaste radadele heliteabe salvestamise meetodit kasutatakse ka tänapäevasel meedial, kuid digitaalses kahendkoodis.
Aastakümneid on LP (kauamängiv) ja EP (üks number ühel küljel) vinüülplaadid olnud peamiseks kvaliteetse heli allikaks muusikasõpradele kogu maailmas. Pidev alt täiendati nii plaatide valmistamise tehnoloogiat kui ka taasesitusseadmeid. XX sajandi kaheksakümnendate lõpus saavutasid nad näiliselt täieliku täiuslikkuse ja muutusid koheselt vananenuks, andes teed optilisele digitaalsele andmekandjale.
Iga plaadimängija koosneb kahest põhikomponendist: pöörlevast alusest ja pikapist. Mõlemad elemendid on rekordi ajaloo jooksul arenenud ja paranenud.
Grammofonides ja grammofonides kasutati mehaanilisi mootoreid, mis põhinesid toitevedrul ja tagati pöörlemise ühtlusmehaanilised stabilisaatorid.
Siis saabus aeg elektrimootoritele, millel oli suurem nurkkiiruse stabiilsus, kuid mis vajasid ka lisameetmeid etteantud kiiruse säilitamiseks. Saavutuste apogeeks pöörlemise ühtluse probleemi lahendamisel oli kvartsstabilisaatoriga varustatud plaadimängija.
Samuti on pikap läbinud mitte vähema metamorfoosi, liikudes membraaniga ühendatud grammofoni nõelast keeruliseks elektromehaaniliseks süsteemiks, mis nõuab korralikku reguleerimist, häälestamist ja kompenseerimist. Kvaliteetne plaadimängija näeb sageli väga muljetavaldav välja, selle vastukaalude ja uisutamisvastastega varustatud helihoob jätab mulje kõrgtehnoloogilisest seadmest, mida see ka on.
Mehaanilised vead
mis rekord muidugi on olemas. Plaadi pinna mis tahes kahjustused võivad helikvaliteeti oluliselt mõjutada, põhjustades klõpse, susinat ja muid ebameeldivaid taasesitusefekte.
Erinev alt CD-plaatidest ei saa ühtegi EP-d või LP-d esitada lõpmatu arv kordi, need kuluvad ja “käivad maha”, olenemata sellest, kui kõrgetasemeline vinüülimängija on. Reostus segab ka muusika nautimist ja nende kõrvaldamine on terve teadus. Isegi õige "kihtide" ladustamine on väga oluline. Vaik, millest need on valmistatud, on amorfne ja võib aja jooksul painduda.
Vaatamata digitaalsete plaatide täielikule ja tingimusteta võidule ei ole analoogsalvestus unustusehõlma vajunud. Soodustusvinüül on muidugi vähenenud. Samal ajal on plaadid muutunud eliittooteks, mis on toodetud gurmeemuusikasõpradele, kes usuvad, et ainult grammofonisalvestus tagab loomuliku, loomuliku ja "elava" muusika taasesituse.
Plaadimängija pole ebavajalike asjade kategooriasse läinud ka seetõttu, et mõnikord aastakümneid kogutud LP-kogud sisaldavad haruldasi, omanikele armsaid salvestisi. Võimalik, et järgmiste põlvkondade esindajad, kes analüüsivad vanemate asju, tunnevad huvi muusika vastu, mida nende "esivanemad" kuulasid.
